Mis on üldse tervis?

Sõnale tervis lisatakse enamasti juurde omadussõna, mis kirjeldab hetkeolukorda või üldist seisundit. On hea tervis, halb tervis, nõrk tervis jne. Hea tervis ja terve olemine on siis, kui sa oma keha väga tähele ei pane, kõik on tasakaalus, hea on olla ja ei märka üldse, et on olemas magu, süda, pea, kopsud jpm. Niipea kui kusagilt miski märku annab, tuleb kohe ka tähelepanu.

Haigus või valutav koht (kui ei ole tegemist just traumaga) on ju tegelikult keha kohandumine vastava olukorraga- meie tark keha reageerib koheselt ja proovib haigusetekitajatest vabaneda higistades, köhides, aevastades, valutades.

Väga oluline on märgata enda füüsilist keha alati ja igapäevaselt mitte vaid siis, kui ta hädas on. Selleks, et hea olemine võimalikult pikki aastaid kestaks, selleks on vaja pisut teadmisi ja märkamisi. Ei saa pidada loomulikuks, et tervis püsib hea lihtsalt niisama. Peab mõtlema ja tähele panema, millist materjali ehk kütust sa suust sisse pistad, kui palju sa puhkamiseks aega võtad ja kas liigutad end piisavalt.

Kõlab jälle nagu äraleierdatud plära. Mul on elatud aastaid piisavalt, et julgen arvamust avaldada oma elukogemuse põhjal. Ma ei julgeks sõna võtta kui mu tervis oleks nigel ja ma ei suudaks kükke teha. Muidugi on ka minul ikka veel palju õppida enda kohta ja proovida õigemini toituda ja leida just endale sobivad elamise nipid, aga suures plaanis olen rahul. Õppimine kestab nagunii kogu elu, sest kõik on muutuv- ei ole ma enne olnud sellises vanuses ja homsed olud on jälle pisut teised kui on täna ning see kõik on loomulik. Muutused on kõik, mis on täiesti kindel.

Ma olen huvitunud inimesest juba varasest noorusest alates- mind on huvitanud psühholoogia ja energeetika. Inimene ei ole ju vaid füüsiline keha, mis on silmaga nähtav. Kui hakkasin regulaarselt joogaga tegelema, hakkas tulema keha tunnetus ja süvenev huvi energeetilise maailma vastu. (Sõna “jooga” kohta tahan kommenteerida, et minu meelest on see muutunud moesõnaks ja kaotanud oma esialgse tõe. Jooga peaks olema ühendus keha ja meele vahel, mitte valgetes suurtes spordisaalides moe pärast tehtavad treeningud. Algselt anti neid teadmisi edasi meistrilt õpipoisile individuaalselt lähenedes, mis tundub mulle õige. Mõni jõuab tõelise jooga juurde, kui ta vaevub tunnis “kohal olema” ja süveneb, aga paljud kahjuks mitte. Tehakse vaid füüsilist treeningut, mis pole ka muidugi halb, aga puudu jääb meele lisamine kogu protsessile. )

Lausa “kogemata” (kuigi juhuseid ju ei ole) leidsin tee hiina meditsiini õppima. Ahmisin neid teadmisi ja kogesin uusi tundmusi joogat tehes, osates seostada erinevaid harjutusi energiakanalitega jpm. Nii põnev maailm. Sellega kaasneb enese selgem väärtustamine, armastamine ja endast ning teistest hoolimine. Nii palju selginemisi. Kui suured me tegelikult oleme, millised loojad. Kuidas me kõik oleme üks ja samas igaüks eraldi käimas oma teed. Jällegi hiina meditsiin- meie jaoks energeetiliselt kauge ja võõralt maalt pärit? Usun, et meie vanad õpetused sarnanevad paljuski hiina traditsioonilise meditsiini õpetustega, lihtsalt meie maal on nad kaduma saanud, keegi ei ole neid kirja pannud. Hiinlastel on see varamu alles, mille pealt saame ka meie õppida.

Veel ei saa kuidagi märkimata jätta peas toimuva kohta- sa saad ju seda, millest sa mõtled. Kui sa mõtled, et sa seda ei saa või et sa saad- siis mõlemal juhul on sul õigus! Mõte loob. Tunne loob. Ja kui sa selle omaks võtad, siis mõistad kui palju sa saad oma elu loomisel ära teha. See olukord mida sa praegu enda ümber näed; sinu tervis, kodu, perekond, tuttavad, töö- see on tulemus. Oled loonud endale selle kõik. Kui see sulle ei meeldi, siis pead midagi muutma, kasvõi väikeste sammudega, aga see loob teistsuguse tulemuse. Tehes koguaeg samu asju ja lootes teistsugust tulemust ongi idiootsuse definitsioon.

Lõpuks on tervis palju rohkem kui ühes lauses öelda saab. See on kogum kõigest. Ja märgakem ennast ja enda imelist elu, mille suured loojad me oleme kõik koos ja igaüks eraldi.