See, mida sa oma Maale (paigale, kohale) annad – seda sa ka vastu saad. Kui jagad enda andeid, teadmisi, armastus, lugupidamist, siis kohavaim teeb koostööd. Enne kui võtame looduselt midagi, võiks maaemalt (looduselt, puudelt, kividelt, taimedelt) küsida, kas see asi meile teatud otstarbeks sobib ja kas võime selle kaasa võtta. Saades loa, tuleks enda poolt ka midagi vastu anda. Midagi orgaanilist või vähemalt tänu. Loodust on tajutud kui vaimu. Vanarahvas teadis, et kui on vaimurahvaga head suhted, siis on ka inimesel ses kohas hea elada.

Niisiis. Taimed meie ümber, eriti need, kes on end sinu lähedale kasvama seadnud või sinna “tekkinud”. (arusaadavalt ma ei räägi tiheda autoliikluse lähedal asuvatest aedadest, sest sealt küll endale söögiks taimi ei saa korjata suure õhusaastatuse tõttu) vajavad eriti märkamist. Kõik ravimtaimes sisalduv, sealhulgas raviained on valminud elavas taimerakus. Taimerakk imab mullast madala keemilise energiaga väikesi molekule ja valmistab neist päikeselt saadud energia vahendusel energiarikkaid veeslahustuvaid ühendeid. Tänu sellele omadusele imenduvad nad suhteliselt kergesti läbi inimese sooleseina. Need kergesti omastatavad raviained ei lõhu inimese seedeelundite rakumembraane. Elavas rakus valmistatakse raviaine veest, õhus leiduvast süsihappegaasist ,mineraalsooladest ja valgusenergiast. Seevastu keemilise sünteesi puhul on nii mõnigi kord lähteaineks kivisüsi, nafta, turvas. Ja veel üks oluline vahe; taim sisaldab alati looduslikke lisaaineid nagu vitamiine, ensüüme, mineraalaineid, orgaanilisi happeid jpm. Taim ei sisalda kunagi vaid üht toimeainet. Näitena askorbiinhappetablett vs kibuvitsamarja droog. Kibuvitsamarjad sisaldavad lisaks c vitamiinile veel muudki nagu; A ja B rühma vitamiinid, karoteen, parkaine, suhkur, orgaanilised happed, mis tugevdavad C vitamiini toimet. Inimesed sageli arvavad, et kaugelt toodud, keerulisi teid pidi ja suure raha eest saadud imesalvid ja ravimid on mõjusamad. Tegelikult on hoopis lihtsam, taimed meie lähedal vibreerivad just meiega sarnases rütmis ja meie keha tunneb nad ära. Tundub liiga lihtne, et tõsi olla?

Tänapäeval on inimestel palju tervisehädasid ja julgen väita, et enamus neist on põhjustatud liighapestumisest. Sööme liiga palju happelist jääki tekitavat toitu, stressi ja raskeid mõtteid on liiga- see kõik hapestab keha. Taimeteed on kohe abiks, sest nad jätavad kehasse aluselise jäägi. Ja ega vaid soe tee joogina ei ole ainus kasutusvõimalus. Loetlen mõned võimalused veel; jäätee, jääkuubikud(lisa mahlale, veele),kompressiks, vanniks, inhallatsiooniks, suu loputuseks, juuste loputuseks, taimede ja toalillede kasvu ergutamiseks ja kahjuritõrjeks (pritsida virtsaga ja kasta) Kommenteerin veel eelmainitud varianti teha kompresse. Taimetee kompressid võivad ravida haavu, põletikke, lööbeid, valu ja spasme, parandada vereringet. Kompresse tehakse nii kuumalt kui külmalt (vastavalt vajadusele) Kuum kompress parandab vereringet ja on eriti tõhus selja, – artriidi- ja kurguvalu puhul. Külmad kompressid on head näiteks paistetuse puhul. Piparmünditeest saab suurepärase jahutava kompressi. Peavalust saab lahti kui kuklal on kuum ja otsmikul külm kompress -muidugi peavalusid on erinevaid, aga üldjuhul on see nii.

Taimravi oli enne ja siis tekkis laborimeditsiin. Tänaseks on pööratud see väide tagurpidi. Räägitakse ju taim- ja loodusravist kui alternatiivravist? Tegelikult on ju vastupidi. (kumb on tõeline ja kumb alternatiiv- loodusravi oli ikka alselt ja on päris) Algul hakati tervikliku taime asemel kasutama mõnda temast eraldatud ainet. Taim kaotas kas osaliselt või täielikult enda individuaalsuse ja muutus ravimite tooraineks. Droogi asemele ilmusid apteekidesse lisanditest puhastatud, tööstuslikult töödeldud raviained. Tänu keemilise sünteesi arengule loovutasid taimed suure osa oma positsioonist keemilistele tehisainetele, millest igaühel oli täpselt piiritletav toime. (unustati täiesti, et vastavad ained on looduses olemas) Nii on sünteesitud tuhandeid ühendeid, mis on loodusele täiesti võõrad. Inimkehas neid aineid ei leidu, kuid sellest hoolimata kasutatakse neid inimese raviks? Sellistel ainetel on koondnimi – ksenobiootikud. (kr.k. xenos =võõras ; bios= elu ) Ksenobiootikute ülemäärane tarbimine on viinud inimorganismi seisundini, mida rahvusvahelises kõnepruugis nimetatakse keemiliseks reostuseks või medikamentoosseks saastatuseks ehk ravimihaiguseks.

Minu meelest tasub mõelda, kuidas me end oma kehas tunneme- kui halvasti, siis mis me saaksime teisiti teha. Mida me suust sisse ajame, kas ükskõik mida või seda, mida keha soovib ja vajab. Erinevad taimed meie ümber ei ole lihtsalt niisama. Hakkame neid rohkem märkama, suhtlema ja nad on rõõmuga nõus meile toeks olema. Toit on ravim. Ilusat suve ja preagu on just õige aeg minna taimedega suhtlema neid kuulama ja taipama, millist neist võiks endale ka talveks koguda. Küsigem – ja siis kuulakem vastust.